Täna saab pool tehtud!

Alustame positiivselt! Täna on meie 10. trennipäev, oleme läbinud rattal 1783 km, joostes 385 km ja ujudes 35 km. Oleme ületanud isegi normi, VAU! Kambaga on sõidetud +163 km ratast, joostud +5,2 km ja ujutud +0,8km. Eks näis, kui entusiastlikult me jätkame, sest Škoda Tallinn esinduses on näha väsinud ent vapraid nägusid.

9. väljakutse päeval juhtus palju, isegi liiga palju ja see kõik tundub tänasenigi lihtsalt uskumatu. Alustame sellest, et eile käis kõigil tiimiliikmetel juba kõvem võitlus iseendaga, et üleüldse rajale jõuda. Peas keerlesid küsimused "milleks", "kas ma ikka jaksan täna" jne. Aga nagu eelmises postituses sai kirjutatud, siis tiimitöö ongi suurim motivaator, pole lihtsalt teist valikut - tuleb ära teha, teised teevad ka! Sisimas mõtleme kõik, mida Rait võib nendel hetkedel mõelda ja kuidas tema suudab.  

Niisiis eile! Sära silmades ja naeratus näol alustas õrnemast soost tiimiliige 9. päeva maanterattal – 36 km, millele pidi järgnema 7,5 km jooksu. Aga nii lihtsalt seekord ei läinud. Ta kommenteerib ise "Kui rattasõitu alustasin, siis tundsin, et vasak pedaal käitub imelikult. Arvasin, et asi on teistes spordijalanõudes, mida üldjuhul rattasõidul ei kasuta (mainin ära, et klippe pole julgenud kasutada- olen siiski algaja)..sõitsin edasi. Kui 3 km sõidetud, tekkis mingi sahin nagu pidurid käiksid vastu (mainin ära, et tegu on väga korraliku maanteerattaga, mida elukaaslane lubab kasutada), paar meetrit veel ja tuligi sundpeatus - REHV OLI PURUNENUD!

Sel hetkel tundus see korraks väga naljakas, sest kolleegid on koguaeg rääkinud, kuidas maanteerehvid lähevad kergesti katki ja alati peab kontrollima rehvirõhku. Julgen väita, et enne sõidu algust oli rehvis rõhk ideaalne. Lisaks rehvi purunemisele hakkas just sel hetkel paduvihma sadama. Sisimas mõtlesin, kas paduvihm ja siledad maanteekummid käivad kokku? Kas üldse tohib sõita? Äkki on libe? Äkki see ongi märk, et ma ei tohi edasi sõita. Just selline kogenematus rajal..

Aga lahendust oli vaja, sest aeg ei oota ja palju kilomeetreid veel ees. Tasapisi hakkas ka pimedaks minema. Õnneks ei olnud ma üksi, saime abi ja pöördusime Rocca Al Mare Rademari rehvi parandama. Lahendus tundus nii ideaalne ja kõik justkui sujus. Mõtlesime, et tuleb siis sel korral teistmoodi ring ja ongi tore vaheldus.

Parandatud rehviga asusime uuesti rajale, saime 1 km sõita, kui vasakpoolne pedaal tundus ikkagi kahtlane. Palusin jälgida, kuidas mu vasak jalg pedaalil käitub ja siis sain kiire korralduse peatuda. Hetke pärast oli pedaal näpuvahel. Nüüd ei olnud enam naljakas. Silme eest jooksid läbi kõikvõimalikud nägemused, mis võinuks juhtuda, kui oleksin edasi sõitnud ja püstiasendis hoogu andnud. Vedas täiega!

Aga sõit oli vaja lõpetada. Tõukasin end ühe jalaga 1 km tagasi parklasse, laenasin naabri ratta ja tegin oma sõidu ära. Aga see pole veel kõik! Kasutame telefoniga Endomondo app´i , et jälgida tiimi liiklemist ja kilomeetrite täitumist. Tavaliselt on meil üks kindel mees, kelle telefoni aku koguaeg tühi ja Endomondo jääb poolel teel seisma. Eile sai loomulikult ka minu telefonil aku tühjaks. Kurjaks tegi, et jooksin eile peale rattasõitu suure trotsiga oma parima jooksuaja, aga see ju ei kajastu kuskil!"

Kahjuks on tiimi tabanud esimene tõsisem tervisemure, ühel põhiankrul avastati puusapõletik ja sestap teeme kõik, et teda toetada ja tema jooksukilomeetrid omavahel ära jagada! Vot see ongi tiimitöö!

Et positiivse noodiga lõpetada, siis tegelikult on tiim teinud väga head tööd ja alla pole keegi andnud! Mine sa tea, kui 20.septembril trenni lõpetame, siis 3 puhkepäeva ja alustame koos Raidiga 23.septembril uuesti?! (Selle lause eest vastutab ainuisikuliselt tänase blogi kirjutaja)  =)

Tänane mõnus lugemine Delfist: http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/tavainimesed-labivad-rait-ratasepa-eeskujul-tallinnas-20-kordset-ultratriatloni?id=82259733